Vihm peksis vastu aknaklaase, majas oli kuiv.
Vihma tekitatud heli tõi meid tagasi lapsepõlve.
Kaua, kaua aega tagasi aegadel, kui kõik oli teisiti mängis vihm sama meloodiat.
Me olime vanad. Mina ja mu noorem õde.
See on viimane mäletus meist.


Madalate majade asemele olid kerkinud korrusmajad.
Korrusmajad- Neid ei olnud veel ehitatud, kui olin 40.
Hilisemas vanuses ringi kõndides kasvas neil majadel sammal. Majad olid vanaks saanud.
Nendele eelnenud aegu ei mäletanud, või ei pidanud vajalikuks keegi mäletada.
Aeg tormab mälestustest üle.

Keegi aktiivse elujärjega mees otsustas, et võtab nüüdisajast mõne lihtsa, kuid huvitava auto, konserveerib selle ja peidab oma uue maja keldrisse.
Kingituseks tütrele/tütretütrele?
Ostis veel mootoridetaile lisaks, kõik maksis, kuid hilisemalt pole sarnast saadavust.
Uue maja alla peitu see auto sai, ukseava sulges nähtamatuks.
Üllatus tütre 18ndaks sünnipäevaks?
Ajad möödusid..
Lapsed mängisid ümber maja, aimamata keldri sissekäiku.
Tütar sai 9.
Ja merevesi uputas keldri.
Lõpp.


Üllatuse vaev ja mõõde olid vapustavad.
Vapustus mida oleks tütar kogenud poleks vastanud asja vaevale.
18 aastast neiut ei huvitanud sarnased asjad- tema aeg kulus muudele väärtustele.
Ajad olid ju muutunud.
See oli kingitusemõte mehele endale. Saaada kinkimise rõõm.
Läbi tütre lapsepõlve.