Kindlasti paljud teist hoiavad mälestust suvisest heinamaast, Eestimaa rüpes, kus ritsikad laulmas, paik kus ei eksisteeri ebaõnne, valu..

Ühel päeval kirjutame, kanname läbi klaviatuuri omi mõtteid kuhugi serveritesse, või kes seda täpselt teab.. Järgmisel päeval oleme saatusejõul kusagile kantud.. kuhu, kes seda täpselt teab..
 Jääb see mis on salvestunud..





9 DETSEMBER 2012 

Täna tunnen, et energiat on rohkem ning kasutan võimalust teile kirjutamiseks. Tunnistan, et olin alla andmas, ootasin vaid lõppu sellele kõigele. Juba nädalaid ma pmst ei söö ning lihtsalt olen. Ka suhelda ei taha ma enam kellegagi. Olen langenud musta sügavasse masendusse. Eile võtsin kokku kogu oma jõu ning tahtmise ja helistasin oma perekonnale Eestis. Sain aru, et mul on abi vaja, et ma ei tule sellest üksi välja. Esmaspäeval ostan piletid oma vanaemale ja onule, kes on juba pikemat aega soovinud siia tulla. Olen alati seda edasi lükanud, olen alati põikpäiselt arvanud, et pean oma eluga ise hakkama saama, ja seda mistahes olukorras.
Täna hakkaisn regulaarselt võtma Lexotani, mis aitab ärevushäirete puhul. Vanaema sõnul peaksin laskma endale kirjutada antidepressante ning kui paar kuud tagasi oleksin selle üle vaid naernud, siis nüüd ma arvan, et ma vajan neid. Ma loodan, et need annavad mulle jõudu ja tahet võitlemaks selle halva vastu mu sees.

Kärt.K.


Oli rõõm.



Aitäh.