***

 Seitsmeaastane Marie sõi melonit. Kord juba kooritud osa sai söödud, ülejäänud rändas tagasi külmkappi. Koored ja selle sees leiduva imepisikese melonitüki leidis ema külmkapist kolm päeva hiljem.
"Marie, söö melon lõpuni, śellisel kujul ei ole vaja külmikusse tagasi panna, arvad, et keegi tahab seda veel süüa?" Sõnas ema ühel juunipäeval.
"Võibolla keegi tahab seda süüa" lausus Marie telekavaatamise vahele kiirelt vastu.
Nii möödusid aastad.
Marie ei õppinud sellest loost midagi.

Marie oli 23 ning lõpetanud äsja kolm aastat kestnud kooselu. Ta avas külmkapi, et asetada sinna  melonijäägid. Tema liigutused olid sealjuures masinlikud, möödaminnes- nii oli toimitud varasemalt.
Hetkeks puutus taldrik külmikuriiulit..Ja korraga toimus midagi ootamatut. Marie võttis taldriku, sellelt koored ja viskas lõpuni söömata meloni prügikotti.
Varasem stsenaarium ei kordnud mitte kunagi.
Toit hallitab, kui ei tarvita. Elutu asi, elatavas elus.

Minu Marie õppis midagi.

*********************************************************************

Vingeim seebikakirjutaja läbi ajaloo on teie teadvus- see mõtleb välja uskumatuid lugusid.

Asjadel on tähtsus just selline, millist enesele ette kujutame.

***************************************''

Kirjutan neist "roostes" kapottidest ja asjadest mis muudavad auto omanäoliseks.
Teinekord. Kujundan mõtet.
Teinekord jõudis kätte, aga pinnapealsem jutt.

 

ISIKLIK LEMMAR ON MIDAGI PÄRIS VÄRSKE MUDELIGA TEHTUT.

Vanemate autodega moment, et välimus peaks korras olema, et kanda välja see ÜKSIK roostetav plaat. Minge vaadake Viljandi Uku Keskust, mis on uus ja roostes. Vana ja roostes ei tungi piisavalt efektselt esile. Pildil olev Honda eeskujulik, roosteaetud kapotiga 20 aastane vanaauto, kõrval läbiroostetanud Cadillac. Läbi ja lõhki läbi roostetanud. Klaas ja uksed on eraldumas mädanenud autokerest.

 

Ma ei mõtle, kuid arvan, et tulevikumaailm on 16 ja 58 aastaste selgema läbipõiminguga.

Arvan, ei mõtle.

Nii nagu ideaalse auto võib saada prügihunnikust või pangalt - enese teha.

 

 

Heietusi minevikust. Korterielu Soomes. Tööelu Soomes.

Homme jälle teised meeleolud. Ma vihkan seda,
Sunnitult hea feeling ja lõpuks usud isegi. Inimene ei tohi kunagi päris rahul olla. Kui pole selleks põhjustki ju.
Töö on, korter on, aga isiklik elu ja hobid ja asjad.
Tõelise vabaduse tunne on puudu. Suveriided ja päike ja see..
Tööteemad on liigselt põhilised. Kõik keerleb ümber selle.
Magama. Homme uus vaatus ja 180 kraadi ringipööratud päev.
Jäk.
Kes aru ei saanud neile võin aeglasemalt kirjutada.