***

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule.
Tema koduks on metsik, metsik lääs.

***



 Pori ja nälg ei lasknud rändajal seisatada, liikumise mõte oli mitte sügavamale vajuda.
 Ta võttis kingad jalast, edasine teekond ei soosinud tugevatallalisi, kuid libedaid jalatseid. Pori lirtsus varvastevahel, pika sammuga mõõdetav vahemaa vähenes sellegipoolest kaduvväikese osana. Korra oli mees seisatanud, kuid pinnas oli järele andnud ja välja saamiseks läks omajagu aega. Kurnatus, väsimus, edasi, trummeldas ainumõttena ta peas. Kauguses virvendas metsatukk- või oli see miraaz. Leidus ka päikesest kuivanud lõike, kus pori oli naljakalt krobeliseks koorukeseks kuivanud, lapsepõlves nimetas mees neid vahvliteks. Aga see kõik oli teispool. See kõik oli seal mis jäi maha. Edasi võis minna vaid.. Porisemaks.
Vaba vesi. Mees viskus vette, esimesed meetrid oli pooltardunud porises vees vaevalised. Pinda polnud all, mis vajus see vajus ära. Teadmata sügavusse. 
Viimases hädas hakkas mees hüppama, kusehäda oli viimasel piiril. Hüppamise tagajärjel lift nõksatas korra ja seisatas kuuenda ja seitsmenda vahel. Mees tahtis jõuda kaheksandale.

***