Rollid mida mängime- tulevad meile teistsugusena, kui neile kes on sunnitud neid eemalt nägema.
Mängida enesele või neile kes vaatavad?
Minul mingi vahepealne, et mõistetamatust omajagu.

Päike on loojumistsüklis. Kellegil maakera veidi kõverama joone taga on veel õigust valgusele.
Täna ja ehk veel kuu jooksul on see õigus sinul ja minul.
Niikauaks kui kaugele ei kõnni. Päike saab meid kätte, see on nii loodud.
Erinevalt jõuluvanast jõuab see ikka kohale.
Kuu on erinev, märkamatu. Neil kordadel, kui taipad tema olemasolust on Suure kollase ilme erinev.
Kuu olemasolust ei saa alati aimugi. Korraks märkad ja kõik.
Päike sunnib oma olemasolu peale. Pilved leevendavad tema egoistmust.
Pilved?
Needsamad vihmased.
Tol õhtul pilvi polnud.
Päike näitas oma loomulikke loojangumärke (temajaoks) ja mina sõitsin metsa.
Linnas oli rahvavood ja autod endale kõik võimalikud vabad paigad allutanud.
Toimus pidu, kaks. Enamalt.

Hall, kuivetu tühjus.
Isegi rohukõrred ja tolmune teeäär koos majadega kus elasid perekonnad- minule võõrad.
Siit on läinud.. Siin on toimunud.. Siin on tulevikus..
Palju tühja infot millega pole HETKES midagi teha.