laupäev, 22. oktoober 2011

Ma lisasinn siia väikese kokkuvõtte autos vedelevast vanaaegsest plaadist.
Vinüül on sel nimeks. Ostetud kirpparist euro 1- eest.
http://music.napster.com/tricky-disco-music/album/house-fly/12838872
Napster mängib plaadil olevad kõik 4 rida meeleldi ette.
See on ka mu esimene teadaolev vinüül.
--
--
Hattuhyllul vedeledes on kuum suvi teinud oma tänuväärse töö, et ketta serv on kooldunud, kuulata ei saa.


Nägin pitlikku vaadet tulevikust. Nii kuidas see võiks olla.
Kõndisin jalgratast käekõrval lükates kuurini- selle ainsani mis meil on olnud läbi aja. Mis on kunagi meile kellegipoolt ehitatud ja kus hoiame oma kola. Jalgratas on üks variant, võisin ka uksehaagini jõudes käsi taskus hoida..  Igaljuhul avasin kuuri ukse ja selles oli kas kola või sooja päiksekiirt püüdev vana diivan. Seda mis kuuris peituda võib toob jällegi välja erinevad võimalused. Minu nägemus lubas erinevalt seda asja lahendada. Nii kuidas läbi aegade seda ruumi on kasutatud.
Igaljuhul kas asetasin jalgrata kuuri või võtsin diivanil istet.
Lapsepõlve rahulolu oli istuda kuuris, süüa värskeid marju ja tunda päiksekiirt tantsivate tolmukiirtega ruumis.
Selles loos paistis nii päike, kui sadas vihma-
et pidi vana jope hõlmasid koomale tõmbama.

Valitsesid kõik aastaajad ja hetked, mil olin 
minevikus selle kuuri ukseni kõndinud.

Puuriidast vasakul on haak, uks avaneb paremalt 
vasakule. Üle parema õla jääb elumaja.

Ülemiste naabrite köögiaken ja alumiste naabrite 

köögiaken avanevad samasse.

Meie köögiaken avanes lõunasse- 
köök oli alati päikseline ja kevadel sulas selle aknataga 
katus kuivaks, tekitades majja sisenejaile märga keskkonda.
 --
Pöörasin ringi ja teadsin, et elumajas ei ela enam kedagi.
Kõik paistis ometi niisama värske, kui aastat 10 tagasi.
Need inimesed olid ammu mullaks saanud. Võibolla lahkus viimane neist mõnikümmend aastat tagasi, võibolla rohkem. Ajamõõt millel polnud tähendust. Elu oli kiirelt mööda tuisanud, kellegi heaks töötades- unustades iseend- nagu sellisel juhul need asjad lähevad.
Minu lapsepõlves näis kogu tänav ja majaümbrus oma vilgast ja muretut elu elavat. See toimis.

Minul sellist tegevust polnud. Minu vanadus näitas Soome paneelmaju küngastel.
Lihtsalt kõndimist totra naeratusega- nagu Soomes ongi.
Tegevused on mõeldud neile kellel on selleks mingit isiklikku soovi- tegelikult on tegevus me endi rünnak maailmale- olen olemas!
Ja tahan sellest endale iga kuradi päev veenvat osakest.
Minu kuuri ukselt tagasipöördumine tõi esmalt pildi nukrusest, et tegelikult mina ei jätka või ei too sarnast tegevust sinna majja, kus on eelnevalt sündinud erinevad põlvkonnad, lood ja mõtted on saanud veidi kõrvalt näha.Tegelikult on viimased kuus-seitse aastat kogu see lugu olnud hall.
Me kõik oleme Vabastajad- Vabastame kohad järgnevale põlvele.

https ://youtu.be/7uPvCJkerQk