Mõnikord tekib vajadus..

Kuulata pealkirjata muusikat.
Sõita ilma nimeta autos.
Mitte teada mis kuud või aastat näitab kalender.
Elada teisel lainel.

Märgid mis viivad sind meeleolude muutuseni läbi "lemmikasjade", suruvad su mõtted piiridesse.
Sulnist heaolust end joovastades.. tapad tulevased unistused.
Riskigrupp kogub marke, arvab mõnest automargist liiga palju, nutab taga kaotatud aastaid.
Roosa maailm ehk mitte..
Need inimesed ei käi jooksmas, ega koorma oma isiklikku mõtet liialt.

 Väljudes unustan kella käele panna.

Ehk selleks, et võtaksin aega?
Naastes unustan õlled autosse.
Ehk selleks, et kulutaks vähem aega alkohoolsele äraolemisele?

Vb, olen suur unustaja?

 Pm seisan kaubakärude varjualuses. Ruumi on.

Kohal on kaks ketikäru + üks kõrvalpoest.
Kõik kolm on ketis.
Kärud, mille prakku saab eurose lükata.
Vabastus ketist. Poodlemisvabadus.
Ümber varjualuse laiutab parkla.
Käes on piim, väljas on äike.
Vihm sajab külgedelt.
Lämmatavalt palav.
Mitte, et varjuall seistes "sees" tunnet manada õnnestuks.

 Kunagisel laskmispäeval ei saanud pihta. Hilisemad katsed andsid tulemusi, ja keskpärasest kõrgemale. Sihi veidi varu andes. Silmaga nähtavast arvesta maha, et toru on otse ja näo keskmes on nina mitte silm. Edasi on lihtne. Igas asendis.Mõte peab olema, sihitult tabad tuult.

Usalda oma nina, silmale nähtav on nagunii kõikjal, Shaininguline ja meelierutav hall mass. Kergeusklikele.
Täna jõin plekkpurgiõlu, äädikakärbes võttis üritusest oma osa. Rahu temaga.