Andreas Niimand vahtis liinibussi aknast välja. Tal oli jahe. Bussi õhutusluuk oli pärani ja ta polnud enam ammu magada saanud. Ta rüüpas bussijaama kioskist ostetud energiajooki. See tekitas tema ihus ebameeldivat võdinat. Ta tahtis meeletult magada, aga sisetunne sundis teda valvsusele.
Ta kissitas silmi, aga midagi ei muutunud. Vaatepilt jäi ikka samaks ja rõhus teda. Põllud, põllud, mets, veel põlde. Viljatud väljad, mõttetud tühermaad. Tühjus, tühjus, tühjus, kümme korda tühjus. Tal oli üritatud depressiooni ravida. Või ärevushäiret. Või mõlemaid. Ta ei mäletanudki enam, mis diagnoosi oli see lollakas moor talle pannud. Arvatavasti oligi tal mitu diagnoosi.
Andrease suu kuivas. Energiajook mõjus alati niimoodi. Tema kõrvalpingil rüüpas neiu vett. Andreas neelatas. Tal oli janu. Ja isu. Ta tahtis Xanaxit. Taskust leidis ta ainult ibuprofeeni, aga see käis kah. Platseebo. Piisas tableti nägemisest, kui tal juba parem hakkas. Keha oli juba niivõrd harjunud.
Ta ei märganudki, et käes on suve haripunkt. Ta nägi ainult kõdu ning roiskumist. Arvas tundvat selle lõhna. Nägi paduvihmades hukka läinud laibavärvi otra ja kolhoosiaegseid hooneid, mille tühjad silmaavad tuletasid talle jälle meelde, kuhu ta sõidab – põhjatusse musta auku.
Kas ta oleks uskunud, et siia kunagi vabatahtlikult naaseb?