Veebruar- seitse aastat tagasi.
Talvistes oludes libises auto vastassuunavööndisse, juhipoolsed nurgad said üheks vastutulijaga, auto tegi kolmel rattal poolpöörde, maandudes tuldud teepoole kraavi, pooldiagonaalis nina ees pervest alla.
Lund oli täpsel küljeaknaga kohakuti. Klaas oli purunenud, õhus äsja tärganud turvapatjade tekitatud ving. Armatuuris märgutuled, et jahutusvedelikuga kehvad lood. Lisaks süttinud ohutuled ja diskreetselt suletud raadio. Värske õhk mõjus äratavalt, samuti tunne, et jalg on millegi taga kinni. Pedaalid olid veidi enamalt kokku saanud, või siis jalg lihtsalt leidis niisama sobiva momendi nende vahele takerduda. Sagimine, päästjad, politsei, kiirabi..
Liigutades on tunda teravat valu talla keskosas, samuti pealt katsudes.
Miks ma seda nii meenutan?
On. Täpselt nii ongi, täna. Õigemini mitmel päeval järjest. Seesama on tagasi, et meenutada mis olnud. Hommikuti surun jalga poolvägisi turvajalatsisse, jalalaba on puudutustele valmis tuld sülgama.
Mingid asjad tulevad ringiga tagasi, ilus seitse aastat. Aeg mõtiskluseks.
Või kiirem looming esmaabisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar