Nr 2 dets.
Hommik lubas pakast. Autol klaasid jääs.
Tööl saime aru mis oli juhtunud..
Inimesed/kliendid tahtsid nagu tavaks- enne pakase saabumist autod puhtaks saada.
Tuligi Tonil kapist vana varumakk välja tarida, veidi puhastada ja pesuhalli üles riputada. Elu pesuhallis võis alata.
Meikidest saime hommikul tehtud Yarise ja peale seda vaid pesud ja pesu+ vahad. Järgmise meigi saime töösse alles peale lõunat. Punane Fiat Stilo. Universaal. Kuna eilne Fiat punto sai tehtud piisavalt hästi, et saime peale õpetlikku kallepoolset noomitust ühtkoma teist üle teha olime täna ekstrahoolikad.
Sakut ei käinud. Ja muidu rahulik päev.
Lõppu mõneaastane hõbedane Opel Zafira.
Homsest päevast tuleb midagi samalaadset.
Kui enamasti saab Toni pesuhallis meike valmis pesta või aidata eeshallis meiki teha või teha esitlusautosid või uusi siis täna täitis pesuhalli vaid kliendiautode veniv järjestus. Mis salata sain isegi käe märjaks ja pesta 4-5 autot.
Viskasin uued pildid üles.
http://www.hot.ee/virtuality/
Hõbedane- sõidetud
Sinine- sõitmata
Enesetunne on parem. no stresssss.
Mäluga on hästi. kohvikruusi vedasin kolme kohta enne kui kraanialla sai. Eelnevalt vetsu ja aknalauale kardinate taha viies.
Justkui skafander seljas. Nahk kuumab. Mingi viga on süsteemis.
Kuid enesetunne pole halb. Vaid kerge palavikutunne ja lihastesurin.
Võibolla kasvab minustki ükspäev terminaator.
Jõulud. Kukimuki ja muud i.a. tavad pole minuni veel oma melanhoolias jõudnud.
Katsun paraneda. Nädalavahetus eestisse.
Liha,, LIHA..L L i iH A Aa!!! !!!
Ja naised?! .o
Töötu päevik: Meeli Hunt: Kõnd Üle Appikarje
| 07. jaanuar 2010 10:45 |
| Külastasin taas kord kohustuslikus korras töötukassat. Nii nagu ette nähtud — kindlaksmääratud päeval, üks kord kuus. Kusjuures puhverdamisruumi on üks päev. Kui siis kohale ei ilmu, on lips läbi. Mulle järjekorramasinaga määratud vaimne mentor ehk kliendihaldur teenindab päeva jooksul keskeltläbi 50 töötut. Lisaks vanad tiksujad, kes rutiinselt märku peavad andma, et kas nad on elus või mitte ja kas tööotsingutel on olnud edusamme. Vanasti öeldi selliste tiksujate kohta vabakäiguvangid.
Igal halduril on kartoteegis ca 800 inimest. Loomulikult ei ole võimalik sellise hulga inimeste puhul imet teha. Jõuab vaid väsinud naeratusega küsida, et kuidas läheb ja et kas midagi on otsingurindel muutunud. Olgem ausad, see on raske töö. Näha päevast-päeva inimeste silmades peegelduvat meeleheidet pole just kerge leib. Seda enam au neile raske töö tegijatele. Meie viisakat ja meeldivat vestlust halduriga lõhestas äkitselt meeleheitel meeshääl: “Kaua võib! Ma olen poolteist aastat siin käinud, milleks? Mida te mulle räägite?! Saate aru, ma tahan tööd! Andke mulle tööd! Ma tahan tööd teha…” Hääl vaibus kiiresti, ilmselt toimetas turvamees viimse kannatuse kaotanu mõnda kõrvalruumi rahunema. Kogu intsident ei häirinud suuremat enamikku kohalolijaist, rahustav jutupomin ja klahvide klõbin jätkus, justkui poleks appihüüet olnudki. Uurisin oma vastasistujalt, kas taolisi asju juhtub sageli. Vahetevahel, tuli vastuseks. Meeleheitlik appihüüe ei anna mulle aga siiani asu. Samas, mida oleksin saanud teha? Olen samas staatuses, võib olla karjatan aasta pärast samamoodi? Või olen muutunud sama tuimaks nagu enamik sel hetkel saalis olnuist, kes vaikselt oma järjekorda ootasid? Kas mäletate filmi “Lendas üle käopesa”? Kuulekad ja vaiksed, oma saatusega leppinud tuimad inimesed. Suures kivistunud ja igapäevases rutiinselt ketravas rattas, mida väärata pea ilmvõimatu. Kui just ei tule see üks — hullult julge ja leppimatu, kes raputab kogu süsteemi ärkvele. Kunagises Noorsooteatri etenduses tegi seda vapustavalt Tõnu Kark, kui keegi ehk mäletab. Ka Kargi leppimatuid karjeid toimetati korduvalt kuhugi kõrvalruumi. Teatritükis küll julmemalt, aparaatide meelevalda. Pilgeni täis saal oli hiirvaikne ja õõvas… Olin kord 8-aastasena külas tädi juures maal. Maaelu ei olnud tollal just eurolikult puhas. Tädi Mia köögis leidus nii poolikuid meekärgi kui ka pliidil keevaid seakartuleid. Laud oli leiva- ja muud puru täis, paar lõpetamata piimatassi, võine nuga. Nurgas puki peal joogiämber ja selle all solgipang. Ütleme, et paras segadus. Muidugi haakus sellise kuuma suvise köögiolukorraga ja avatud õhuaknaga sadu kärbseid. Paljud neist leidsid oma koha pesulõksuga laelambi külge kinnitatud liimisel kärbsepaberil, aga vahetevahel tuli teha ka tõeline massimõrv — köök lasti täis tolleaegset putukatapmise gaasi, “dihlofossi”. See oli isegi inimesel jaoks ränk. Kui siis pärast põhjalikku tuulutamist tagasi kööki tulla lubati, pani lapsemõtet imestama see, kuidas koivad püsti ajanud kärbeste ümber ja üle toimetasid rahulikult oma igapäevatoimetusi ellujäänud suguvennad. Justnagu poleks surnukehi olemaski. Mõtlesin, et miks ei näe ega õpi elusolevad olendid surnute õppetunnist? Miks nad ei karda, et nendega võib juhtuda sama? Ja kuidas neil pole õudne laipade keskel kõndida ja häirimatult oma kõhtu täita? Ma ei saanud aru, et kärbsed ei ole inimesed ning nende elu tiirleb palju lihtsama, ellujäämise ümber. Ei teadnud-taibanud lapsemõistus ka seda, et tegelikult on kogu elu üks suur olelusvõitlus. Igal rindel. Ole sa siis kärbes või inimene. Ja kartus, et just mina võin olla järgmine koivasirutaja võrdub vaimse harakiriga. Me keegi ei lase endale sellist mõtet lihtsalt ligi. See aastakümnete tagune lapsemõte pikenes sellisel kummastaval moel tänapäeva. Me kõnnime nagu kärbsed kõigest ja üksteisest üle. Ka suguvendade laipadest ja appihüüdvatest häältest. Kõrvad aga paneme lukku, sest meie oleme ju veel elus. Ja muu ei loe. Kuidagi õudne tunne jäi hinge kriipima. Meeli Hunt on üks Eesti paljudest töötutest, kes kirjutab Delfis korra nädalas arvamusloo päevani, mil ta uuesti töökoha leiab. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar