Võib öelda, et ta oli nii palju nutnud, et olla enesepeale vihane. Kuid energia oli kuulunud nutmisele.
Ta oli eneses pettunud ja see tekitas viha, et mitte öelda õnnetut seisu. Ta oli pettunud läbi teiste eneses, see tekitas abitusetunde. Tõenäoliselt uskus ta sel hetkel maapinna kaotavat.
Mees sai ennem vihaseks, ta ei saanud nutta. Energia oli vaja põletada.
Oma lapse kaotus tekitas temas äkkviha, kurbuse, meeleoluseisundi millega kaasnesid pisarad.
Kumm suitses ja kogu see tekitas adrenaliini, viha lahtus minutitega, millele järgnes vaikus.
Tüdruk ei saanud põletada midagi mis polnud talle omane, seetõtttu valdas teda kummaline barjääritunne, viimase üleolek ei lasknud kurbusest võitu saada. Mängu astus viha teine ilming.
Tüdruk nuttis.
Nad olid kaotanud kontrollimatu tunde. Kloaagi pimedamast nurgast asendust leides.
ILUKIRJANDUS..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar